Pärimisõigus reguleerib isiku vara saatust pärast tema surma. Vara on võimalik pärida nii seaduse alusel kui testamendi või pärimislepingu alusel.
Pärimisõiguse valdkonnas tõestab notar testamente ja pärimislepinguid ning samuti on notari pädevuses isiku surma järgselt pärimismenetluse läbiviimine ning pärijate vahelise pärandvara jagamise kokkulepete tõestamine.
Testament võib olla notariaalne või kodune. Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.
Notariaalne testament kehtib seni, kuni seda ei muudeta ega tühistata. Kodune testament aga kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Notariaalselt tõestatud testamendi eeliseks on selle koostamine õigusteadmistega isiku (notari) poolt, kelle kohustuseks on ühtlasi välja selgitada isiku tegelik tahe ning selle kaudu vältida hilisemaid testamendi tõlgendamisest tekkida võivaid vaidluseid pärijate vahel.
Testament tuleks vormistada siis, kui soovitakse pärimist reguleerida teisiti kui toimuks seadusejärgse pärimise puhul, samuti juhul kui soovitakse mõnele konkreetsele isikule (ka seadusjärgsele pärijale) määrata mingi kindel ese (asi, õigus või muu hüve).
Kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut, siis päritakse seaduse järgi. Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja sugulased. Sugulased pärivad kolmes järjekorras:
- Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja alanejad sugulased (lapsed). Enne pärandaja surma surnud alaneja sugulase (lapse) asemele astuvad surnud lapse lapsed, kes pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.
- Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased (s.t õed ja vennad). Kui pärandi avanemise ajal pärandaja isa või ema ei ole elus, astuvad surnud vanema asemele tema alanejad sugulased. Kui surnud vanemal alanejaid sugulasi ei ole, pärib kogu pärandi pärandaja teine vanem.
- Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased.
Teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole ning kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole. Koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi. Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi.
Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Pärimislepinguga on võimalik lisaks pärijaks määramisele panna pärijale ka kohustusi pärandaja suhtes. Pärimislepingut ei saa pärandaja iseseisvalt aga ühepoolselt enam muuta ning seetõttu on see väga siduv korraldus oma surma puhuks. Pärimisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Notar on ka pärimismenetluse läbiviija. Seega pärast pärandaja surma peavad pärijad esitama notariaalselt tõestatud avalduse pärimisasja algatamiseks ning pärast tähtaja möödumist, mis oli määratud teistele võimalikele pärijatele pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks, väljastab notar pärimisõiguse tunnistuse.
Alates 01.01.2009 kehtib Eesti pärimisõiguses nn loobumissüsteem st, et seadusjärgne pärija, kes ei soovi pärida, peab tegema kolme kuu jooksul peale pärandaja surma ja oma pärimisõigusest teada saamist pärandist loobumiseks notariaalselt tõestatud avalduse. Ilma tähtaegselt esitamata loobumisavalduseta loetakse, et isik on pärandi vastuvõtnud. Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.
Enne 01.01.2009.a kehtis Eesti pärimisõiguses nn vastuvõtusüsteem (v.a üks lühike periood 20 saj. esimeses pooles). 15.05.1996 vastuvõetud pärimisseaduse kohaselt, mis kehtis kuni 31.12.2008.a, tuli pärijal, kes soovis pärida, teha notariaalne avaldus pärandi vastuvõtmiseks.
Selleks, et notaril oleks õigus konkreetne pärimismenetlus läbi viia ning pärimisasi lahendada, tuleb puudutatud isikul teha notariaalselt tõestatud avaldus pärimisasja algatamiseks. Vastava avalduse võib teha pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik.
Kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud tõestab notar pärimistunnistuse. Pärimismenetluse lõpetamise järgselt on pärijatel võimalik sõlmida pärandvara jagamise kokkulepe, millega määratakse igale pärijale mingi kindel ese või mõtteline osa sellest ning võimalikud hüvitised teistele pärijatele neile kuulund osade eest.